IT Eetilised, Sotsiaalsed ja Professionaalsed Aspektid

Nagu igas eluvaldkonnas ja sektoris, on ka IT-s nii liidri-, mentori- kui ülemuse tüüpi juhte. Ruumi kokkuhoidmiseks suunan teid juhitüüpidega tutvumiseks siia .  Vaadates erinevaid juhitüüpe siis võib välja tuua, et näiteks coach , communicator  või change agent  tüüpi juhtimist viljeleva inimese omadustest kerkib konkreetne juhitüüp küll enamikes olukordades esile, kuid nii nagu maailm, kohanevad ka inimesed ning teevad otsuseid olukorrast sõltuvalt. Seega ei saa väita, et isik oleks läbinisti ühe juhitüübi esindaja. Samuti ei saa liigitada juhitüüpe heaks ega halvaks, sest erinevates olukordades võib vaja minna erinevaid juhiomadusi. Toome näite kahest juhist, kelle ühine joon on nende meeletult edukas karjäär IT-maailmas. Mis neid aga teineteisest eristab? Steve Jobs: A Modern Day Inventor Esimese juhitüübi näitena vaatame Steve Jobsi.  Selge on see, et Steve Jobsi elukäik ja saavutused olid võimsad. Sellise edulooga inimene peab pakatama energiast ning olema või

Allikas David Thomas ning Andrew Hunt avaldasid juba enne sajandivahetust, 1999. aastal esmakordse trüki raamatust  The Pragmatic Programmer , mis räägib pragmaatilisest programmeerijast. Juttu tehakse nii pragmaatilise programmeerija mõistest, tema isikuomadustest ja tehnilistest oskustest kui ka üldistest programmeerimistõdedest nii programmeerija ehk üksikisiku kui arendusmeeskonna ehk tiimi vaates. Raamatul on mitu trükki ning see on vabalt kättesaadav nii tasuta PDF-variandina, laenutamiseks raamatukogudest kui isiklikuks soetamiseks poeletilt. See on raamat, mida võiks lugeda nii eelteadmisteta programmeerimishuviline, programmeerimisega seonduval erialal õppiv tudeng kui ka juba kogenud programmeerija. Kuigi tegemist on võrdlemisi "vana" raamatuga, ei ole raamatu sisu sugugi aegunud või "parim enne möödas". Raamatu ülesehitus on väga sobiv alustamaks lugemist endale sobivast, huvipakkuvast peatükist. Kõik peatükid on käsitletud teineteisest sõlt

Tänapäeva infoühiskonda iseloomustab kiire areng, loominguliste lahenduste eelistamine vanadele ning pidevad muudatused. Võrreldes eelmise sajandi teise poolega on tänapäevane areng kindlasti erinev, mis omakorda nõuab ka erinevaid itimehi, helgeid päid, kes eelkõige veaksid arengut ja viiksid meid tuleviku suunas. Kui 1970. aastatel oli IT-maailm pigem alles sündinud, mingis mõttes lapseeas, siis IT-sektor oli midagi erilist, millega väga paljud ei tegelenud. Siis võis iga meest või naist, kes arvutitega midagi teha oskas, pidada mingis mõttes tegijaks. Tänapäeval on aga IT-sektor globaalselt meeletult suur ning tegemist on valdkonnaga, mis juhib maailmamajanduse arengut. Kui valdkonnas on miljoneid tegijaid, Eestis kümneid tuhandeid, siis tekib küsimus, kes tänapäeva mõistes on IT-maailmas proff? Mõeldes profi mõistele laiemalt, siis ega ühest vastust sellele küsimusele ole. Küll aga võiks klassifitseerida profiks kedagi, kes oma tegevuse ja teadmistega tugevalt panustab ar

Seekordses postituses kiikame litsentsimaailma, kus käib kibe võitlus ärimeeste (loe: näiteks Microsofti asutajad) ja asjaarmastajate (loe: näiteks Linus Torvalds, Richard Stallman) vahel. Nimelt tagasiulatuvalt vaadates oli tarkvaraarenduse algusaegadel kindlaid aluseid asjatundjate huvi ja kiindumus temaatika vastu. Arvutite ja tarkvaraarendusega tegelemine, mis polnud (ja pole tänini) sugugi lihtne maailm, eriti kui seda polnud veel sisuliselt olemaski, ei saanud tol ajal põhineda ärilistel ideedel ja raha teenimisel. Vaadeldes, milline areng on maailmas vahemikus 20. sajandi teisest poolest tänaseni toimunud, võib küll väita, et tarkvaraarendus ja IT-maailm kui üldine mõiste seostuvad täna peaasjalikult ratsarikkaks saamisega. Start-upindus, äpindus ja muud vägevad terminid on käibel ning viitavad tihtipeale kiirele ärikasvule, potentsiaalsele uuele tarkvaratootele, mis võiks teoreetiliselt olla kasulik mitmele osapoolele - ühelt poolt lahendada mõne olulise probleemi ning tei

Rick Falkvinge ja Christian Engström on kirjutanud raamatu The „Case for Copyright Reform“, kus nad on välja pakkunud mitu mõtet autoriõiguste kaitse ümbervaatamiseks. Seekordses blogipostituses vaatleme neid punkte ning anname neile hinnangu. 1. Moral Rights Unchanged. Esimene ja ilmselt olulisemaid punkte on moraalne õigus omandile, mis peaks kõigi muude ettepanekute juures ainsana oma eksistentsilt ja olemuselt säilitama oma kuju. Oluline on siinkohal rõhutada, et vabavara levitajate maailmavaade eristub kapitalismipooldajatega, esimesed hindavad enam moraalseid saavutusi, samal ajal kui ärimehed (kapitalistid) loevad saavutusi rahalises vääringus. Maailmavaatest sõltumatult on kahtlemata mõistlik, et autor saab peamise tähelepanu ja õiguse oma loodule, eriti just moraalselt. 2. Free Non-Commercial Sharing. Vaba mitteärilisel eesmärgil jagamine on viimase paarikümne aasta jooksul omandanud täiesti uudse vaate ja tähtsuse. Varasemalt oli autoriõiguse keskmes inglise keelse „

Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" kirja pannud 10 punkti, mis võiksid olla aluseks internetis kohalduvale etiketile - netiketile. Seekordses blogipostituses on vaatluse all punkt number 2 - käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. Kes meist poleks kunagi lugenud näiteks Delfi, Postimehe, Õhtulehe või mõne muu levinud portaali kommentaariumeid. Kes meist poleks osalenud ühelgi silmast-silma koosolekul või arutelul? Kui palju need kaks tegelikult erinevad teineteisest? Kas internetis käitutakse sama malli järgi, kui igapäevaelus? Tooksin siinkohal välja ühe olulise erinevuse kommentaariumi ja silmast-silma koosoleku kohta. Kommentaariumisse mahub kümneid, sadu, tuhandeid osalejaid, kes kõik võivad vabalt (nii vabalt, kui sõnavabadus seda lubab) väljendada oma teemakohast (või mitte teemakohast) arvamust vahelesegamata. Kui keegi segabki (ehk kirjutab vahele mõne vastulause või kommentaari) kirjuta aga edasi. Koosolekuruumi mahub üldjuhul mõni kuni paarkümmend inimest,