ITSPEA nr 6: Tants intellektuaalomandi ümber.

Rick Falkvinge ja Christian Engström on kirjutanud raamatu The „Case for Copyright Reform“, kus nad on välja pakkunud mitu mõtet autoriõiguste kaitse ümbervaatamiseks. Seekordses blogipostituses vaatleme neid punkte ning anname neile hinnangu.

1. Moral Rights Unchanged.

Esimene ja ilmselt olulisemaid punkte on moraalne õigus omandile, mis peaks kõigi muude ettepanekute juures ainsana oma eksistentsilt ja olemuselt säilitama oma kuju. Oluline on siinkohal rõhutada, et vabavara levitajate maailmavaade eristub kapitalismipooldajatega, esimesed hindavad enam moraalseid saavutusi, samal ajal kui ärimehed (kapitalistid) loevad saavutusi rahalises vääringus. Maailmavaatest sõltumatult on kahtlemata mõistlik, et autor saab peamise tähelepanu ja õiguse oma loodule, eriti just moraalselt.

2. Free Non-Commercial Sharing.

Vaba mitteärilisel eesmärgil jagamine on viimase paarikümne aasta jooksul omandanud täiesti uudse vaate ja tähtsuse. Varasemalt oli autoriõiguse keskmes inglise keelse „copyright“ sõna otseses vaste ehk kopeerimisõigus. Ettevõtetel oli vaja autoriõiguseid selleks, et teostest koopiaid teha (ja seejärel neid levitada ja müügilt teenida). Eraisikute vaheline jagamine see-eest oli tavaline nähtus, mida ei peetud autoriõiguste rikkumiseks. Asja tuum seisnes siiski selles, et teost ei tohi autoriõigust mitteomav era- või juriidiline isik kopeerida ja/või jagada raha teenimise eesmärgil. See-eest sõbrale muusikat (või mängu või muud teost sisaldava) CD-plaadist koopia tegemine oli „täiesti okei“ (kuna raha ju ei küsitud selle eest). Ka mina mäletan seda aega, mil jagamine oli tavaline nähtus ning mis seal salata, raha sai sellega kokku hoitud küll. Kusjuures näiteks ThePirateBay kaudu levitatavate arvutimängude puhul oli infona kaasas: „If you like the game, support the developers and buy it!“. See võtab hästi kokku asja miinuspoole ja õhku jääva küsimuse, kuidas siis ikkagi teose loojad raha teenivad, kui suur osa selle valdajatest ei ole selle eest tasunud?

3. 20 Years Of Commercial Monopoly.

Falkvinge’i ja Engströmi hinnangul on autoriõiguste kaitse pikkus – autori eluaeg, millele lisandub autori surmahetkest veel 70 aastat – absurdne. Selle punktiga nõustun täielikult. Välja pakutud ajalise määratluse üle võib diskuteerida, aga mõte seda aega vähendada tundub tänase ühiskonna arengu ja elutempo juures selgelt inimlik. Arvestades tänapäevast tarbimisühiskonda, teenib autor ilmselt 20 aastaga suure enamuse tulust, mis ta üldse oma teosega teenida võiks. Head näited on filmid, laulud ning eriti arvutimängud, mis kõik „tarbitakse“ juba esimeste aastatega ära ning hiljem vajuvad tihtipeale unustusehõlma, kuna uusi filme, laule ja arvutimänge luuakse pidevalt juurde. Eelneva mõtte võtab hästi kokku järgnev küsimus: Missugune on kunagise hittmängu Grand Theft Auto III (väljalastud 2001. aastal) läbimüük täna võrreldes selle väljalaskele järgnenud aastaga? Küll suurenes lühikeseks perioodiks näiteks Queen'i albumite kasv märkimisväärselt peale Freddie Mercury eluloofilmi välja tulekut, kuid see on pigem erand.

4. Registration After 5 Years.

Tänapäeval on esile tulnud võrdlemisi kummaline probleem autoriõigustega. Nimelt, kuna aeg-ajalt ei ole võimalik välja selgitada, kes on teose autor, ei saa teost ka kasutada, sest soovija ei tea, kellelt luba peaks küsima. Mure on selles, et puudub vastav register, kus kõik autorid oleks kirjas. Ettepanek autoriõiguste kaitse pikendamiseks peale 5. aastat teose loomisest seada kohustus autorile registreerida autoriõigus on mõistlik ning väldiks säärase olukorra tekkimist.

5. Free Sampling.

Olemasolevate teoste kasutamine ei ole tänase praktika põhjal lubatud näiteks remix’ide tegemiseks, kuid seda soovivad raamatu autorid muuta, tuues välja selged erijuhud ja seades piirangud, mille raamides oleks see lubatud. Olen seisukohal, et see punkt võiks alluda eelnevale kahele punktile, seejuures vastavalt autori enda loale võiks olla teose kasutamine ja selle muutmine lubatud. Teose väljalaskmisele järgnev kohene vaba kasutamine võiks olla algsele autorile pigem rahaliselt kahjulik, kuna ta ei ole teoreetiliselt suutnud oma teost veel piisavalt reklaamida ning sellelt tulu teenida. Tegelikkuses on täna näha, et vanadest lauludest remix variante luuakse ja need on ka üsna popid, ka peale 20-aasta möödumist originaalteose välja laskmisest.

6. A Ban on DRM.

Siinkohal kerkib autorite jätkusuutlikku majandamise küsimus ning samuti moraalne vaade – näiteks kui mina ostan arvutimängu ja sõber laeb selle tasuta internetist alla, siis sõber justkui varastab ka minult (sest mängude hinnad tõusevad, kuna nende läbimüük väheneb, kuid loomiseks tehtud kulutused on vaja tagasi teenida). Moraalselt näen selles punktis suurt potentsiaali, kuid suurim küsimus on minu hinnangul autori majanduslik jätkusuutlikkus. Arvutimänge ostavad eraisikud ning kui kõik eraisikud jagaksid vabalt mängu, ilma et autor saaks sellest tulu, siis kes üldse ostaks toodet, mida saab tasuta? Lihtne majanduslik loogika ütleb, et mängude looja läheks sellisel juhul pankrotti. Sellest vaatest võiks öelda, et lihtne Ban on DRM pigem ei tööta, vaja oleks väga põhjalikult läbi mõelda, kuidas ka autorit ennast kaitsta.