ITSPEA nr 5: Käitu [internetis] sama malli järgi nagu igapäevaelus.
Virginia Shea on oma raamatus "Netiquette" kirja pannud 10 punkti, mis võiksid olla aluseks internetis kohalduvale etiketile - netiketile. Seekordses blogipostituses on vaatluse all punkt number 2 - käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus.
Kes meist poleks kunagi lugenud näiteks Delfi, Postimehe, Õhtulehe või mõne muu levinud portaali kommentaariumeid. Kes meist poleks osalenud ühelgi silmast-silma koosolekul või arutelul? Kui palju need kaks tegelikult erinevad teineteisest? Kas internetis käitutakse sama malli järgi, kui igapäevaelus?
Tooksin siinkohal välja ühe olulise erinevuse kommentaariumi ja silmast-silma koosoleku kohta. Kommentaariumisse mahub kümneid, sadu, tuhandeid osalejaid, kes kõik võivad vabalt (nii vabalt, kui sõnavabadus seda lubab) väljendada oma teemakohast (või mitte teemakohast) arvamust vahelesegamata. Kui keegi segabki (ehk kirjutab vahele mõne vastulause või kommentaari) kirjuta aga edasi. Koosolekuruumi mahub üldjuhul mõni kuni paarkümmend inimest, kusjuures mida enam osalejaid, seda vähem saab igaüks sõna.
Kui võrrelda koosoleku sisu ja tulemust kommentaariumiga, siis koosolekud on üldjuhul sisukad ning rõhk info kvaliteedil. Koosoleku tulemus on kokkuvõte ehk mingid otsused või mõtted, millega edasi töötada ja mis edastatakse kõigile osalejatele. Kommentaariumite sisu on tihtipeale (paraku) pigem negatiivne, poliitilise (teemale mittekohase) sisuga arvamuse väljendamine ja sekka agressiivset, pehmeltöeldes sõimu, mis omavahel seotuna ei anna artiklile mingisugust lisandväärtust, pigem vähendab uudise enda väärtust. Kommentaarium võiks mingil moel samuti anda artiklile oma näo ja vaate, mis võiks olla aluseks teemakohase arutelu edasi viimiseks
Kas needsamad inimesed, kes järjepidevalt väljendavad kõikvõimalike artiklite all oma rahulolematust poliitikaga või elavad end lihtsalt teiste kommenteerijate peal välja, on needsamad, kes koosolekul lihtsalt sõna ei saanud? Raske öelda, kuid kindlasti on oma mõju faktil, et koosolekuruumis seostatakse väljaöeldu inimesega. Kommentaariumis üldjuhul oma nime alt arvamust ei avaldata. Veel vähem avaldatakse sõimu ja poliitilist laimu. Pigem kostuvad sedasorti avaldused varjunimede alt. Anonüümsus on justkui võti, mis avab inimese pahupoole ja võimaluse öelda välja (loe: kirjutada kommentaariumisse) kõik, mis inimese suust välja tulles kriitikat ei kannata.
Laiemalt võiks mõelda, mis üleüldse viib inimese sellisesse staadiumisse, et ta soovib end kommentaariumis välja elada ning ebasobivad avaldusi teha. Viha on inimloomusest tulenev ja vahetevahel ka õigustatud, kuid viha ei anna õigust inimesi solvata ega veebiruumi risustada. Käitumisnormid kehtivad nii internetis kui igapäevaelus ning tark inimene ka järgib neid. Siinkohal on paslik korrata sõnu, mis on kirja pandud Virgina Shea poolt - "Käitu [internetis] sama malli järgi nagu igapäevaelus".
Kes meist poleks kunagi lugenud näiteks Delfi, Postimehe, Õhtulehe või mõne muu levinud portaali kommentaariumeid. Kes meist poleks osalenud ühelgi silmast-silma koosolekul või arutelul? Kui palju need kaks tegelikult erinevad teineteisest? Kas internetis käitutakse sama malli järgi, kui igapäevaelus?
Tooksin siinkohal välja ühe olulise erinevuse kommentaariumi ja silmast-silma koosoleku kohta. Kommentaariumisse mahub kümneid, sadu, tuhandeid osalejaid, kes kõik võivad vabalt (nii vabalt, kui sõnavabadus seda lubab) väljendada oma teemakohast (või mitte teemakohast) arvamust vahelesegamata. Kui keegi segabki (ehk kirjutab vahele mõne vastulause või kommentaari) kirjuta aga edasi. Koosolekuruumi mahub üldjuhul mõni kuni paarkümmend inimest, kusjuures mida enam osalejaid, seda vähem saab igaüks sõna.
Kui võrrelda koosoleku sisu ja tulemust kommentaariumiga, siis koosolekud on üldjuhul sisukad ning rõhk info kvaliteedil. Koosoleku tulemus on kokkuvõte ehk mingid otsused või mõtted, millega edasi töötada ja mis edastatakse kõigile osalejatele. Kommentaariumite sisu on tihtipeale (paraku) pigem negatiivne, poliitilise (teemale mittekohase) sisuga arvamuse väljendamine ja sekka agressiivset, pehmeltöeldes sõimu, mis omavahel seotuna ei anna artiklile mingisugust lisandväärtust, pigem vähendab uudise enda väärtust. Kommentaarium võiks mingil moel samuti anda artiklile oma näo ja vaate, mis võiks olla aluseks teemakohase arutelu edasi viimiseks
Kas needsamad inimesed, kes järjepidevalt väljendavad kõikvõimalike artiklite all oma rahulolematust poliitikaga või elavad end lihtsalt teiste kommenteerijate peal välja, on needsamad, kes koosolekul lihtsalt sõna ei saanud? Raske öelda, kuid kindlasti on oma mõju faktil, et koosolekuruumis seostatakse väljaöeldu inimesega. Kommentaariumis üldjuhul oma nime alt arvamust ei avaldata. Veel vähem avaldatakse sõimu ja poliitilist laimu. Pigem kostuvad sedasorti avaldused varjunimede alt. Anonüümsus on justkui võti, mis avab inimese pahupoole ja võimaluse öelda välja (loe: kirjutada kommentaariumisse) kõik, mis inimese suust välja tulles kriitikat ei kannata.
Laiemalt võiks mõelda, mis üleüldse viib inimese sellisesse staadiumisse, et ta soovib end kommentaariumis välja elada ning ebasobivad avaldusi teha. Viha on inimloomusest tulenev ja vahetevahel ka õigustatud, kuid viha ei anna õigust inimesi solvata ega veebiruumi risustada. Käitumisnormid kehtivad nii internetis kui igapäevaelus ning tark inimene ka järgib neid. Siinkohal on paslik korrata sõnu, mis on kirja pandud Virgina Shea poolt - "Käitu [internetis] sama malli järgi nagu igapäevaelus".
Kommentaarid
Postita kommentaar